HÕÕGLAMP

Hõõglamp (kõnekeeles tuntud ka kui elektripirn) on valgustusseade, kus helendub elektrivoolu poolt kõrge temperatuurini kuumutatud hõõgniit.
1802. aastal leiutas Humphry Davy esimese elektri jõul töötava valgusallika, kui ta kasutas plaatina-hõõgniiti.
1835.a. demonstreeris James Bowman Lindsay oma püsival elektrijõul töötavat valgustit ja nii on Lindsay tuntud kui esimese hõõglambi leiutaja.
Hõõgniit valmistatakse volframist, kuna selle sulamistemperatuur on kõrgeim. Umbes meetri pikkune ja u 50 μm jämedune volframtraat on vormistatud ühe või kahekordse spiraalina mahutamaks seda väikesesse ruumi. Hõõgniit paikneb klaaskolvis, mis on väliskeskkonnast õhukindlalt eraldatud. Tänapäeval on klaaskolb täidetud väärisgaasiga (argoon või krüptoon), mis suurendab hõõgniidi eluiga. Varem oli lihtsalt klaaskolvis olev õhk hõrendatud.

Elektripirni ehitus:

1 — kuumakindlast klaasist kest

2 — väärisgaasiga täidetud ruum

3 — volframist hõõgniit

4 — ühendusjuhe põhjakontaktiga

5 — ühendusjuhe sokliga

6 — tugivardad

7 — klaastoestik

8 — ühenduskontakt sokliga

9 — keermestatud sokkel kontaktiga

10 — isolaator

11 — põhjakontakt

Video on hõõglambist