GALVAANIELEMENT

Galvaanielement ehk element on Luigi Galvani järgi nime saanud elektrivoolu allikas, kus toimub isevooluline keemiline reaktsioon ja sellest vabanev energia kasutatakse elektri saamiseks.

Esimese galvaanielemendi ehitas 1799. aastal Luigi Galvani katsetest lähtuvalt Alessandro Volta.

Galvaanielement on ühekordse kasutusega, erinevalt akust ei saa seda uuesti laadida.

Galvaanielement koosneb negatiivsest elektroodist (korpus) tavaliselt (tsink) ja positiivsest elektroodist (vask, grafiit või metallioksiid), mis on sukeldatud vedelasse või pastataolisesse (kuivelementidel) massi.

Galvaanielemendis tekib elektrivool vooluringi ühendamisel positiivsel elektroodil redutseerumis- ja negatiivsel oksüdeerumisreaktsiooni tulemusel. Elemendi elektromotoorjõud sõltub elektroodide materjalist ja elektrolüüdi koostisest ning voolutugevuse piirväärtus elektroodide kujust ja keemiliste reaktsioonide kiirusest.

Galvaanielementide elektromotoorjõud võib olla sõltuvalt kasutatavatest ainetest 0,5–2,5 V.

Galvaanielementidest moodustatakse ka patareisid. Tavakasutuses on selline poes müüdav 4,5 ja 9.0 V lapik patarei, mis on ainsad tavakasutuses olevatest, mida on õige patareiks nimetada.

TÄIUSTATUD AURUMASIN

Aurumasin on soojusmootor, mis muudab rõhus all olevas aurus talletatud potentsiaalse energia mehaaniliseks energiaks.

Lihtsaima aurumasina tähtsaim osa on veega täidetud aurukatel, kus vesi aetakse keema kivisütt koldes põletades. Aurukatlast tulev aur paneb liikuma kolvid, mis omakorda panevad liikuma rattad. Kasutatud auru surub kolb tagasikäigul kondensaatorisse, kus külm vesi seda jahutab, nii et aur kondenseerub.

1784. aastal konstrueeris šotlasest insener James Watt esimese aurumasina, mis tekitas veeauru ja suutis energiat teistele mehhanismidele üle kanda.

Aurumasinad olid 19. sajandi tööstuslikus pöördes äärmiselt olulised ja aitasid kaasa Lääne-Euroopa majandust ümber kujundada. Aurumasinate tähtsus langes pärast sisepõlemismootori kasutuselevõttu.

ELEKTROMEETER

Elektromeeter on seade elektrivälja avastamiseks ja mõõtmiseks, mille leiutas Alessandro Volta. Elektromeeter koosneb metallvardast ja osutist, mis võib ümber horisontaaltelje pöörduda. Varras koos osutiga on kinnitatud orgaanilisest klaasist muhvi abil silindrilise metallkesta ümber. Kest on mõlemalt poolt suletud klaaskaanega.

Kui anda näiteks eboniitpulgale elektrilaeng, hõõrudes seda karusnaha või paberiga, ning puudutada sellega elektromeetri varrast siis osuti kaldub kõrvale, kuna elektrilaengud lähevad eboniitpulgalt üle vardale ja osutile ning varda ja osuti ühenimelised laengud tõukuvad.

Video on Sellest kuidas elektromeeter töötab