GALVAANIELEMENT

Galvaanielement ehk element on Luigi Galvani järgi nime saanud elektrivoolu allikas, kus toimub isevooluline keemiline reaktsioon ja sellest vabanev energia kasutatakse elektri saamiseks.

Esimese galvaanielemendi ehitas 1799. aastal Luigi Galvani katsetest lähtuvalt Alessandro Volta.

Galvaanielement on ühekordse kasutusega, erinevalt akust ei saa seda uuesti laadida.

Galvaanielement koosneb negatiivsest elektroodist (korpus) tavaliselt (tsink) ja positiivsest elektroodist (vask, grafiit või metallioksiid), mis on sukeldatud vedelasse või pastataolisesse (kuivelementidel) massi.

Galvaanielemendis tekib elektrivool vooluringi ühendamisel positiivsel elektroodil redutseerumis- ja negatiivsel oksüdeerumisreaktsiooni tulemusel. Elemendi elektromotoorjõud sõltub elektroodide materjalist ja elektrolüüdi koostisest ning voolutugevuse piirväärtus elektroodide kujust ja keemiliste reaktsioonide kiirusest.

Galvaanielementide elektromotoorjõud võib olla sõltuvalt kasutatavatest ainetest 0,5–2,5 V.

Galvaanielementidest moodustatakse ka patareisid. Tavakasutuses on selline poes müüdav 4,5 ja 9.0 V lapik patarei, mis on ainsad tavakasutuses olevatest, mida on õige patareiks nimetada.

TÄIUSTATUD AURUMASIN

Aurumasin on soojusmootor, mis muudab rõhus all olevas aurus talletatud potentsiaalse energia mehaaniliseks energiaks.

Lihtsaima aurumasina tähtsaim osa on veega täidetud aurukatel, kus vesi aetakse keema kivisütt koldes põletades. Aurukatlast tulev aur paneb liikuma kolvid, mis omakorda panevad liikuma rattad. Kasutatud auru surub kolb tagasikäigul kondensaatorisse, kus külm vesi seda jahutab, nii et aur kondenseerub.

1784. aastal konstrueeris šotlasest insener James Watt esimese aurumasina, mis tekitas veeauru ja suutis energiat teistele mehhanismidele üle kanda.

Aurumasinad olid 19. sajandi tööstuslikus pöördes äärmiselt olulised ja aitasid kaasa Lääne-Euroopa majandust ümber kujundada. Aurumasinate tähtsus langes pärast sisepõlemismootori kasutuselevõttu.

ELEKTROMEETER

Elektromeeter on seade elektrivälja avastamiseks ja mõõtmiseks, mille leiutas Alessandro Volta. Elektromeeter koosneb metallvardast ja osutist, mis võib ümber horisontaaltelje pöörduda. Varras koos osutiga on kinnitatud orgaanilisest klaasist muhvi abil silindrilise metallkesta ümber. Kest on mõlemalt poolt suletud klaaskaanega.

Kui anda näiteks eboniitpulgale elektrilaeng, hõõrudes seda karusnaha või paberiga, ning puudutada sellega elektromeetri varrast siis osuti kaldub kõrvale, kuna elektrilaengud lähevad eboniitpulgalt üle vardale ja osutile ning varda ja osuti ühenimelised laengud tõukuvad.

Video on Sellest kuidas elektromeeter töötab

ESIMENE ALLVEELAEV

Allveelaev,

Esimene allveelaev

vee all sõitev laev. Esimese a-a ehitas 1620 Inglismaal hollandlane C. Van Drebbel. See oli puidust, mahutas 1 mehe ning liikus jõepõhjast teibaga tõukamise jõul. 1624 ehitas van Drebbel a-a, mis liikus aerude jõul. Seda kasutati õukonna lõbusõitudeks Thamesi jõel. 1776 ehitas D. Bushnell USA-s miiniga relvastatud a-a “American Turtle”, mis oli esimene sõjaline allveelaev. Ka 19. sajandi alguses ehitati inimjõul liikuvaid allveelaevu, neist üks 1854 Tallinnas (Gerni allveelaev). 1863 ehitati Prantsusmaal suruõhumootoriga töötav allveelaev, seejärel kasutati jõuseadmeina ka aurumasinaid ja elektrimootoreid, millede akumulaatorid laeti kaldal. 1899 ehitas iirlane J. Holland a-a, mis veepinnal sõitis sisepõlemismootori abil, vee all aga elektrimootoriga, mille akud laeti veepealse sõidu ajal. 1955 ehitati USA-s esimene aatomiallveelaev “Nautilus” ning tänapäeval on kõik suuremad allveelaevad tuumajõeseadmega.

Eesti Vabariigi merejõududes olid 1937-40 a-d “Kalev” ja “Lembit”. Eesti vetes on I ja II maailmasõja ajal hukkunud ligikaudu 30 allveelaeva.

Viimastel aastakümnetel on ehitatud hulk teadustarbelisi väikeallveelaevu, samuti mitmeid turismiallveelaevu.

Mereleksikon.