X-KIIR (RÖNTGEN)

Inimkeha sisse nägemine ilma seda opereerimata muutub võimalikuks 1895. aastal tänu täiesti ootamatule töntgenkiirte (X-kiirte) avastamisele.

Saksa füüsik Wilhelm Röntgen uurib elektrit ja eriti õhutühje torusid, mis on televiisorile katoodtorude eellasteks. Ühel päeval 1895. aastal, kui ta on pimendanud oma laboratooriumi, märkab ta, et tema toru kiirgab kiiri, mis on suutelised läbima materjale nagu kangas ja isegi mõjuma mõne sentimeetri kaugusele olevale fotoplaadile. 

Ta teeb järjest uusi katseid ja palub oma naisel asetada käsi fotoplaadile, mida ta kiiritab õhutühja toruga. Kui ta ilmutab ülesvõtte, siis tulevad käe luud ja sõrmus esile valgetena, lihaskoed mustana. 

Seda nähtust, mida nimetatakse röntgenoskoopiaks, kasutatakse otsekohe luumurdude leidmiseks ja tuberkoloosi, teatud kopsuhaiguse avastamiseks.

DIISELMOOTOR

Diiselmootori leiutas Rudolf Christian Karl Diesel. Ta sündis 18. märtsil 1858 Pariisis ja suri 29. septembril 1913. 

1893 aastal katsetati esimest diiselmootorit. See oli 3 meetrit pikk ja sees 80-atmosfäärine rõhk, mis plahvatas. Esimene töötav prototüüp valmis 17. veebruaril 1894. Parandatud mudel valmis 1897 Augsburg-Nürnbergi Masinavabrikus.
1. jaanuaril 1898 alustas tööd diiselmootoreid tootev ettevõte. Esimene diiselmootor võeti kasutusele USA-s õlle tootmisel. Sügisel 1900 loodi Londonis diiselmootorote tootmiseks ettevõte.
Esimene diiselmootoriga laev valmis 1903. 1908 valmis esimene väike diiselmootor ja diiselmootoriga veoauto nind esimene diiselmootoriga vedur. Esimene diiselmootoriga sõidiauto oli Mercedes-Benz 260D.

ESIMENE LENNUK

Inglise teadlane George Cayley uurib õhu tõstejõudu. Ta on veendunud, et on võimalik panna lendama õhust raskemat aparaati, millel on liikumatud tiivad. See on väga julge idee, sest paljud arvavad sel ajal, et tiivad peavad lehvima nagu lindudel, 1849. aastal tõestab ta oma väidet mootorita planeeri abil, mille heidab õhku künka. 1890. aastal ehitab prantsuse leidur Clement Ader lennuki Eole. See on varustatud aurumootori ja kahe propelleriga. Tiivad on nahkhiire tiibade kujuga. Lennumasin tõuseb mõnemeetri kõrgusele maapinnast jalangeb siis alla. Seda esimest, umbes viiekümnemeetrist hüpet, peetakse esimeseks lennuks.

FONOGRAAF

Fonograaf oli kasutusel helisalvestusseadena, millega sai heli ka hiljem taasesitada. Fonograaf on Thomas Alva Edisoni leiutis aastast 1877, müüdi aastail 1890–1925.

Fonograaf oli grammofoni eellane. See oli täpselt sama põhimõttega, ainult erinevalt grammofonist oli seal plaadi asemel vahatrummel. Algul olid nad mõeldud helisalvestuse jaoks. Hiljem hakkasid levima ka salvestatud vahatrummild. Salvestuse ajal ei olnud küll vagu, mis keriks nõela edasi, vaid seal oli hoopis mehhaanika, mis lükkas nõela edasi vedrumehhanismiga.
Sa olid seal juures ning tegid mingit häält. See sinu hääl pani membraani võnkuma ning membraan andis võnked üle nõelale, mis siis kirjutas heli vahatrummilie. Hiljem sai heli taasesitada.

SISEPÕLEMISMOOTOR

Mitmekümne aasta jooksul tehakse järjest arvukaid katseid konstrueerida mootor, mis on väiksem, praktilisem ja võimsam kui aurumasin oma kohmaka aurukatlaka. Selles mootoris ei panda kolbi enam liikuma auruga, vaid püssirohuga, mis lõhatatakse otse silindris. See plahvatus lükkab kolbi. Kuid püssirohi kui liiga ohtlik hüljatakse. Katsetatakse piiritusega kui tulemuseta. 1860. aastal kasutab belgia insener Etienne Lenoir õhuga segatud gaasi, mille ta süütab elektrisädemega. Tal õnnestub käivitada

I takt: kolb laskub ja bensiiniaurud sisenevad silindresse.
II takt: kolb tõuseb ja surub kokku bensiiniaurud.
III takt: süüteküünal tekitab elektrisädeme, mis süütab küttesegu. Plahvatus annab tõuke kolvile.
IV takt: kolb tõuseb ja surub välja heitgaasid.

TELEGRAAFSIDE

Veel enne Chappe'i telegraafi mõeldakse kasutada elektrit, et edastada signaale. Sellisel süsteemil on arvukalt eeliseid. Kuna elekter liigub muinasjutulise kiirusega 300 000 km/s. siis saadakse teade kätte silmapilkselt. Telegraaf saaks tegutseda ka uduse ilmaga ja öösel erinevalt Chappe'i süsteemist.     

1843. aastal esitleb Ameerika leidur Samuel Morse lihtsalt ja tõhusat leiutist. Samuel Morse on maalikunstnik, kel tuleb geniaalne idee kodeerida iga tähestiku täht ja iga number punktide ja kriipsude abil. Näiteks kirjutatakse "V" kolme punkti ja ühe kriipsuga. Selle tähe edastamiseks vajutab telegrafist kolm korda hästi lühidalt ja üks kord pikemalt saateaparaadi võtmele. Vastuvõtjas tekib paberiribale kolm punkti, millele järgneb kriips. Telegraafil on otsekohene tohutu menu. Vaevalt kümmeaastat hiljem ühendab la Manche'i põhja asetatud veealune kaabel Pariisi Londoniga. 1858. aastal ühendab kaabel Euroopat Ameerikaga.

RAUDTEE

Esimene raudteeliin (6km) rajati 1825. aastal Inglismaal. Hiljem ehitati USA-l (1831), Prantsusmaal (1832), Saksamaal (1835), Venemaal (1837), Itaalias (1839), Soomes (1862), Eestis (1870).
Raudtee on rööbasteega transpordisüsteem inimeste veoks (ühistransport) või kaubaveoks. Raudtee on ehitatud rongide, trammide ja muu rööbastranspordi liiklemiseks.

Raudteeinfrastruktuur ehk raudteetaristu koosneb maatükiga püsivalt ühendatud rööbasteede võrgustikust ja nende juurde kuuluvatest rajatistest (hooned, erinevad raudteerajatised) ning tehniliste süsteemide seadmetest. Tehnilised seadmed on kontaktvõrgud, turvangu-, side-, valgustus- ja energiaseadmed ning tehnorajatised. Tehnilisteks seadmete hulka kuuluvad pöörmete juhtimisseadmed, semaforid, foorid, tõkkepuud, elektrivõrgud, sidesüsteemid, automaatsed pidurdussüsteemid jms.

Raudteerajatised on sillad, viaduktid, estakaadid, tunnelid, tugiseinad, truubid, süvendid, ülekäigu- ja ülesõidukohad, oote- ja laadimisplatvormid, teekaitseobjektid jpm. Tee tähtsamad osad on muldkeha ja pealisehitised (rööpad, pöörmed, liiprid ning ballast).

Kasutusel on erinevate rööpmelaiustega rööbasteid. Standardrööpmelise (normaal-) raudtee rööbaste vahekaugus on 1435 mm (Eestis oli kasutusel 1941-1945). Alla 1435 mm rööpmelaiusega raudteed nimetatakse kitsarööpmeliseks (Eestis on kasutusel valdavalt 750 mm), sellest laiemat aga laiarööpmeliseks (Eestis on kasutusel 1520 mm ja 1524 mm)

Video on sellest, kuidas ehitati ronge ja raudteesid Prantsusmaal 

VEDUR

Esimene auruvedur ilmub Inglismaal 1803. aastal. See on tõeline revolutsioon: nüüd saavad inimesed liikuda masina abil.  

1803. aastal kasutab inglise insener Richard Trevithick aurumasinat, et panna pöörlmena rööbastel liikuva veduri rattad. Tema eesmärgiks on asendada hobused kaevandustes söevagonettide vedamisel. Masin saavutab kiiruse 8 km/h. Viis aastat hiljem demonstreerib Richard Trevithick Londonis veel täiuslikumat vedurit. Ta nimetab teda " Püüdku mind, kes saab ". See on töeline triumf, pealtvaatajad trügivad, et seda imetleda.

HÕÕGLAMP

Hõõglamp (kõnekeeles tuntud ka kui elektripirn) on valgustusseade, kus helendub elektrivoolu poolt kõrge temperatuurini kuumutatud hõõgniit.
1802. aastal leiutas Humphry Davy esimese elektri jõul töötava valgusallika, kui ta kasutas plaatina-hõõgniiti.
1835.a. demonstreeris James Bowman Lindsay oma püsival elektrijõul töötavat valgustit ja nii on Lindsay tuntud kui esimese hõõglambi leiutaja.
Hõõgniit valmistatakse volframist, kuna selle sulamistemperatuur on kõrgeim. Umbes meetri pikkune ja u 50 μm jämedune volframtraat on vormistatud ühe või kahekordse spiraalina mahutamaks seda väikesesse ruumi. Hõõgniit paikneb klaaskolvis, mis on väliskeskkonnast õhukindlalt eraldatud. Tänapäeval on klaaskolb täidetud väärisgaasiga (argoon või krüptoon), mis suurendab hõõgniidi eluiga. Varem oli lihtsalt klaaskolvis olev õhk hõrendatud.

Elektripirni ehitus:

1 — kuumakindlast klaasist kest

2 — väärisgaasiga täidetud ruum

3 — volframist hõõgniit

4 — ühendusjuhe põhjakontaktiga

5 — ühendusjuhe sokliga

6 — tugivardad

7 — klaastoestik

8 — ühenduskontakt sokliga

9 — keermestatud sokkel kontaktiga

10 — isolaator

11 — põhjakontakt

Video on hõõglambist