Alates XIX sajandi lõpust püüavad insenerid edastada kujutisi, nii nagu telefon edastab heli.
Juba 1880. aastal kirjeldab prantsuse kirjanik Maurice Leblanc, kuidas edastada kujutisi. Selleks on vaja kaamerat, mis muudaks valguse elektrisignaalideks, ja ekraani, mis teisendaks need elektrisignaalid tagasi kujutisteks. Kahju küll, aga tema ajal ei võimalda tehnilised vahendid seda unistust tõelisuseks muuta.
Šoti raadioinsener John Baird realiseerib esimese kujutise ülekande 1926. aastal. Ta kasutab mehaanilist meetodit, mis nõuab piinlikult täpset seadistust pildistava kaamera ja vastuvõtja vahel. Pealegi on kujutis väga väikeja üpris kesise kvaliteediga. Bairdimeetod on liiga keeruline, et seda kasutada. 1936. aastal töötab vene leidur Vladimir Zvorykin välja täielikult elektroonilise süsteemi. Ta ehitab katoodtoru. See on suu õhutühi klaaskolb, mis sisaldab ekraani ja elektronkahurit*. Kujutise moodustamiseks liiguvad miljonid elektronid üle ekraani piki jooni. Oma liikumisel kiirusega 300 00 km/s panevad nad iga punkti ekraanil rohkem või vähem helendama. Uus kujutis tekib 25 korda sekundis. Süsteem on nii kiire, et silm näeb pidevalt kujutise jada.
